Tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole, Otsing sellest blogist

Kreutzwald mööda minnes Tõllu küsimust, sel puhul tähendades, et ta rahvasuust ei ole veel Tõllu nime kuulnud. Tillniiduga puutume kokku Kärus, Tillissaarega Kõos.

Tõll kargab enne tõlla põhjavajumist välja ja veab tõlla ühes hobustega enese taga loha edasi, kuni rattad põhja kinni hakkavad. Seal pääseb tõld hobuste küljest lahti ja jääb merre. Meres moondub tõld aegamööda kiviks. Sellest Tõllu tõlla kivist väidavad saarlased, et iga 25 aasta järele uue aasta öösi nägemata käed seda liigutavad Hurt I, 5, lk.

Ühe teisendi järele sõitnud tõld sakstega Tõllu hauast äratamise puhul sealt ligidalt mööda. Vihane Tõll tõmmanud tõlla alt ratta ja visanud sellega; kas äratajate nuhtluseks või mingil muul põhjusel, ei selgu küllalt teadetest. Tõllaratas tormanud seitse versta edasi, kuni vastu kirikumüüri sattunud ja tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole purunenud Hurt III, 18, lk.

Missuguse kirikuga siin tegemist, ei selgu teadetest. Vist on Anseküla kirikut mõeldud, sest muud kirikud leiduvad palju kaugemal. Tõllu tõllaratta ja Saaremõisa tõllakivi kõrval tuntakse veel teisi tõllakive. See tekkinud tõllast ja tõllas istuvast härrast. Kuusalu Juminda küla juures leidub kivi, millel Tõllu jälg öeldakse olevat. Et need kivid suurel maal leiduvad, kus paari Tõllu haudagi näidatakse, tekib tahtmata oletamine, et neid tõllakive Tõlluga kuidagi viisi vaja ühendusse seada, vaatamata selle peale, et suurel maal muidu Tõllu tegusid ei tunta.

Hämaraks jääb, miks kivimürakaid muidu just tõllakivideks hüütakse, kui ka rahvaetümoloogia neid laseb tõllast olla tekkinud. Tahtmata tuleb siin meelde Tõlde mägi Saaremaal. Saarlased teavad ometi seletada, nende Tõll puhanud mitmel puhul Tõldemäel ja Tõllu puhkamise pärast hakatud mäge Tõldemäeks hüüdma.

Tõlde ehk Tõllu nime asemel võidi suurel maal, kus Tõllu sõna vähem tuntud, tuttavamat tõlla sõna tarvitada, aga kui selle oletamise jätame maksvaks, jääb ometi selgitamata, miks on kivid säärase nime saanud.

See küsimus ootab igatahes lõplikku otsustamist; aga arvasin tarvilikuks tähelepanu selle nähtuse peale pöörata. Tõllu kodu. Kõigi teadete järele asus Tõll oma perekonnaga alguses Püha kihelkonnas Tõllustes, missugune kohanimi kangelase enese nimega, vähemalt selle teise vormiga Tõllus, lähedas ühenduses.

See nimi teatab, et seal asusid Tõllused ja koht kuulus Tõllustele. Tavalisesti nimetatakse Tõllustet saksa keeles Töllist. Schmidt kõneleb Tõllu lossist Tõllustes; selle lossi varemed leiduda praegu alles Tõllustes Inland nr.

Süda nimetab Tõllu elukohaks Tõlluste mõisat S. Tõll, lk. Tõll esineb seega saarlaste muistse aja mõisnikuna. Kolmandad teated ei tea ta Tõlluste linnuses ega mõisas asumisest midagi, vaid nimetavad ainult, Tõll asunud Tõllustes Eesti muistsed vägimehed, lk.

Tüdinud Hiius Leigri juures vihtlemas käimisest, ehitab Tõll enesele Pöide kihelkonda Haudlasse sauna. Needsamad saunateated ei tea ikka, kas Tõll ise ka Haudlas asunud Süda, S.

Raske ometi mõista, missugune põhjus sundis Tõllustes asuvat hiidu ehitama sauna Haudlasse. Kas Tõlluste ligemal sauna jaoks sobivat kohta ei leidunud? Teiselt poolt võiks tähendada, et pikasammulisele Tõllule ja ta perekonnale Tõllustest Haudlas käimine palju ei tähendanud. Haudla kujuneb seega nagu mingisuguseks Tõlluste karjamõisaks. Olen ometi teateid leidnud, et Tõll Haudlas jäädavalt asunud, mitte mõisas, vaid Haudla külas ühes talus, mis praegu veel Tõllu nime kannab E.

Tingimata on lugu nii, et Haudla Tõllu talu on Saaremaa hiiuga ühendusse katsutud seada ja seega Tõllu talu Tõllu asukohaks tehtud. Igatahes oleks Tõllu Vere uriini töötlemise tüüpides asuma saatmisel lossi omanikust, linnuse valitsejast, mõisnikust talu peremees tehtud.

Põhjusi Tõllustest Haudlasse asumiseks rahvasuu ei tunne, tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole ei ole keegi neid tänini kirja pannud.

Körber väidab, et pärast seda, kui vaenlased Tõllu Tõllustest välja tõrjusid, kolinud Tõll Sõrve, kus ta Anseküla kirikumõisa alale künka otsa enesele elumaja ehitanud, viibides sedaviisi samuti nagu Tõllustes mere ligidal, mida ta endisest meriröövli-elust peale harrastanud Oesel II, lk. Missugune elukoht Tõllul Ansekülas oli, kas mõisa, karjamõisa või talu, selle kohta puuduvad teated. Sõrve asunud, näikse Tõll oma endisest võimualast osa olevat kaotanud; ta jäi veel vist ainult Sõrve valitsejaks, kuna muu osa Saaremaad muude kuningate ehk vanemate valitsuse all seisis.

Sõrves asudes oli Tõllul Ruhnu kapsa-aed ligidal. Hiiust kapsaste toomine sattus muidugi eksikombel Neusi teatesse Beiträge zur Kunde I, lk. Russwurm laseb Tõllu juba Tõllustes asumise puhul Ruhnust kapsaid tuua, kust tee pikem kui Ansekülast Sagen aus Hapsal, lk.

Võimalik, et kapsaste toomist tuleb nii mõista, et Tõll loonud neid niihästi Tõllustes kui ka Ansekülas asudes. Nachrichten III, lk. Tõllu muistendite tundmine.

Körber, kes kõige rohkem on Tõllu aineid kokku kannud ja neid natuke arvustava pilguga katsunud sõeluda, kuna Süda töö ainult ehituskivide kokkukandmiseni ulatub, ilma et oleks püüdnud vähematki valgust sellesse labürinti heita, avaldab kahetsust, et Tõllu juttudest nii vähe on järele jäänud.

Osalt arvab ta juttude kadumiseks seda asjalugu, et jutud vähem meelde jäävad, kui neid meetrilisel kujul edasi ei anta, nagu Kalevipoega Oesel II, lk.

Siin eksib Körber. Jutte on ülepea kergem edasi anda kui laule ja tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole seisavad paremini meeles kui laulud. Niisama eksib Körber väites, nagu oleks laulude kuju aidanud paremini Kalevipoega säilitada.

Teame ju ometi hästi, et Kalevipoja lugusid ei ole enne Kreutzwaldi iialgi lauludesse punutud, vaid et need just juttude kujul seniajani on säilinud; ainult juhtumisi, mööda minnes esineb Kalevipoja nimi mõnikord rahvalauludes. Seega ei ole Tõllu lugude puudumine lauludes kaasa aidanud nende lugude unustamisele, küll aga mõni muu asjaolu, nagu Körber üht neist nimetab, nimelt Saaremaa ärkamisaeg Oesel II, lk.

Peeti patuks vanu jutte kõnelda, vanu laule laulda. Paluti ja lauldi ainult vaimulikke laule. Seesugune vaimulik liikumine ei võinud Tõllu juttude kohta mõjuta jääda.

Tõll ei võinud, kuigi ta saarlastele kirikuid ehitanud, usumäratsejate ees armu leida, nende märatsejate ees, kellega kogu maa tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole külvatud.

Tõllu nime ei võetud enam suhu, noorpõlv ei võinud temaga enam tutvuda — ja nii jäi ta suurele hulgale võõraks. Ainult seal, kus vennastekogudus sügavaid juuri ei suutnud lüüa, elas Tõll veel vagusalt rahva mälestuses edasi ja vahetevahel tuletas isa pojale endist Saare vägimeest meelde. Hilisemgi aeg ei ole enam niisugune olnud, et oleks suutnud Tõllu mälestusi elustada. Nii on meie ajal üksikuid katkendeid jõutud päästa.

Varemini on Tõllu juttude tsüklus vist palju suurem olnud ja saarlased nendega oma noorpõlve vaimustanud, kõneldes, kui suuri vägitöid Tõll muiste teinud, ühtlasi soovides, et Tõllu eeskuju Saare noorsugugi õhutaks suurtele tegudele.

Kuid uuem aeg vaatas Tõllu kui hiiu peale, kelle jõud ja vägi saavutamata, ega suutnud Tõllu lood seega noorsugu iseäralikule tegevusele enam õhutada. Körber võrdleb Tõllu muistendeid hukkaläinud laevaga Oesel II, lk. Me võiksime Tõllu jutte niisama hästi varemetega võrrelda.

Endisest uhkest ehitisest on aeg oma matti võtnud, toredus kadunud, tornid maha varisenud, üks kivi pudeneb teise järele, igasugune sümmeetria on kadunud, kuid ta endiste suurepäraste varemete järele võib enesele ta suurepärasust ette kujutada. Nii on lugu ka Tõllu juttudega, millest aja jooksul nii mõndagi hävinud.

Mitmed andmed sunnivad oletama, et Neerupõletiku sagedased urineerimine muistendid on vanasti kaugemal suurelgi maal tuntud olnud, kus nad, et Tõll suure maa kohtade külge ei olnud köidetud, veel enam unusid kui kodumaal, Saaremaal.

Ilma Tõllu tundmiseta suurel maal, kui ka mitte igal pool, just kui Kalevipoegagi igal pool ei tunta, võiksime vaevalt harvu Tõllu mälestisi suurel maal seletada. Tõllu muistend esineb rahvasuus niisama vähe tervikuna kui Kalevipoja või Hansu ja vanapagana lugu. Me kuuleme ainult katkendeid, üksikuid episoode. Teated Tõllust tuletavad meie päevil meelde talumehe põllu ümber tehtud kiviaeda: kivi kivi peal ilma ühendava lubjata.

Kampmann tahab Tõllu muistenditele eepose nime anda Eesti kirjanduse peajooned I, lk. Ei, eepose eeldused puuduvad Tõllu ainetel; meie ette ilmub ainult üksikuid, üksteise külge lahtiselt liidetud jutte, ei muud midagi.

Palju varemini kui Kalevipoeg kirjandusse sattus, sai haritud maailm teateid Tõllust. Esimesena kandis Tõllu rahvasuust kirjandusse Põltsamaa õpetaja A. Hupel, kes oma teated kelleltki Saaremaa õpetajalt saanud, konstateerib ainult 1et Tõlluste kindluses asunud rahvavanem ehk sõjaväe-ülem Tõlle taganenud pärast suurema osa oma maa kaotamist Sõrve, 2 maetud kuulsana vahvuse ja kehasuuruse poolest vendade seas pärast surma Anseküla Tirimetsa, ja 3 seal näidatakse ta hauda, mida ta vennad iga aasta käivad vaatamas. Tõllu kohta teateid umbes paaril leheküljel 41—

Tõllu tegusid ei tunta suurel maal meie päevil kuigi kaugel, olgu siis Virtsu ümbruses ja vähe Hiius ja teisel pool Kura kurku liivlaste seas.

Järvamaalt Peetri kihelkonnast on teateid Tõllu kohta kirja pandud, mis aga kahtlaste hulka langevad Hurt III, 18, lk. Uuemal ajal on Tõllu tundmine kirjanduse varal kogu Eestis levinud. Kas Tõllu tundmine liivlaste seas kaugemasse minevikku tagasi ulatub, selle kohta puuduvad meil teated. Arvesse võttes, et liivlased alati on elavat läbikäimist lähedate sõrulastega pidanud, ei ole imestella, kui liivlased juba aegsasti sõrulastelt Saaremaa vägimeest Tõllu tundma on õppinud, kelle haudagi ju sõrulased näitasid O.

Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. Kui ka Tõll on Saaremaa hiid, ei tunta ometi igal pool ühte viisi ta töid, vähemalt praegu mitte, varemalt vist küll. Ülepea ei ole Tõllu tegevus kogu Saaremaa kohtade külge köidetud, vaid ainult osa külge. Anseküla on Tõllu juttude klassiline ala; lõunapoolne Sõrve ots Jamaja sellevastu on Tõllu kohta koguni kaineks jäänud.

Muis Saaremaa kihelkondades, nagu Käärmal, Valljalas, Pöides ja Pühal, leidub Tõllu loost üksikuid katkendeid, põhja pool kihelkondades ei esine sedagi, ehk olgu siis niipalju, kui uuemal ajal kirjandusest kuuldud. Sellega ei taha ma ometi ütelda, nagu ei oleks olukord selles suhtes varemini parem olnud. Tõll saarlasena. Õpetaja Lipp arvab, tema järele ka R.

Willmann Rahva Lõbulehtlk. Muinasjutt näitab, kuidas rahval on suured annid; Kääpa vette on peidetud mõõk. Vaadaku rahvas, et ta sellega ennast surmani ei haavaks ega uuele kannatamisele vastu ei läheks. Kui hiiu ehted talt ära laasitakse, on ta selge saarlase kuju, nagu ta elab ja on.

See on oma patriarhaalses isoleeritud olekus täiesti looduselaps. Juba loodus sunnib teda iseennast aitama. Elutarbeid peab ta ise enesele hankima. Ta on laevamees, põllumees, sepp, puusepp ühes isikus. Ehitab ta laeva, millega ta merele sõidab, siis on peale kompassi ja ehk ka ankru kõik ta oma kätetöö. Nii joob saarlane kõige armsama meelega kodutehtud õlut. Kui küünlad ovestin tsüstiit muistse aja killapäevad kadunud, kus rahva käekäigu üle nõu peeti, rahvusliku joogi vastastikune joomine on praegu veelgi olemas.

Nimelt keedab iga vähemgi jõukas enesele pühiks õlut, ja kes ta juurde tuleb, seda joodab ta õllega. Säärane patriarhaalne lugu esineb ka Tõllu juures.

Ta käib juhtnööri järele: arst, aita ise ennast! Ta hangib enesele kõiki elutarbeid. Ta ise on tükk Saare maailma, mis meile igal pool muinasjuttudest vaadete naiivsuses ja looduserahva ilmsüütuses vastu astub Sitzungsberichte d. Selle arvamisega ei või täiesti ühineda. Ta on nagu iga muu Saaremaa elanik saarlane, aga et ta saarlase algkuju, tüüp oleks, on liialdatud. Tahtes korra oma vägimeest kirjeldada, ei võinud rahvas teisiti kui omas vaimus seda teha, pidi talle saarlase omadused andma.

Võõrast kuju ei oleks kuidas magama jääda kui piinade tsüstiit iialgi osanud õieti kujutada. Rahvas võttis siis kuju enese keskelt, korrutades seda ga või koguni ga, ja nii tekkis hiid Saaremaa elanikkude omadustega, Saaremaa rahva rõõmust ja kurvastusest osa võtma. Maasõja kuningas. Kui ka üldiselt kogu Saaremaa Tõllu valitsuse alla ei kuulunud, oli ühes suhtes kogu võim saare üle ometi Tõllu kätte koondatud: ta esines maasõja kuningana.

Vist ei tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole seda ütlust nii mõista, nagu oleks ainult maasõja juhatus Tõllu hooleks usaldatud, meresõja juhatus aga kellegi muu isiku hooleks, vaid nii, et Tõll ühendas eneses kogu maa, s. Saaremaa kuninglikku võimu sõja asjus. Ei sobi ju, et iga vanem, nagu neid näikse Saaremaal peale Tõllu veel valitsenud olevat, oma käe peal hakkas sõda pidama.

Nii oli tavalisesti igal maal, nii ka Saaremaal. Järva Peetri kihelkonnast üleskirjutatud teate järele vabastanud Tõll alati kogu Eesti sõdadest; viimane ütlus tähendab muidugi vaenlastest. Sarnased teated puuduvad mujalt; seda teadet tuleb kõigiti kahtlaseks pidada. Sõja asjus koondus Tõllu kätte kuninglik võim, mille alla muud vanemad pidid painduma, Tõll esines lihtsalt kuningana. Sõja puhul mindi Tõllult alati abi saama.

Nagu laisal Jaagul sõttamineku puhul viisiks oli arvata: aega küll, ega sõda jänesena eest jookse, nii ka Tõllul. Ta iseloom avaldab eestlase flegmat kõrgemas potentsis: mingisugune juhtumus ei sega ta rahu. Ei jõua täna, jõuab homme ometi! Iseloomulik nähtus: Tõllu sõjakäikudest merel ei jutustata midagi. Saarlased on ometi alati kanged merimehed, isegi meriröövlid olnud, kes sõjateel tihti on skandinaavlastega ja muudega kokku puutunud. Reiman väidab, et Taani valitsejad pidid saarlaste ja kurelaste vastu iseäralikke kaitseabinõusid otsima Eesti Kirjanduslk.

Kas saarlased aga Sigtuuna hävitamisest osa võtsid, nagu V. Reiman oletab, jääb väga küsitavaks. Körber igatahes mainib, et Tõll harrastanud meriröövlielu Oesel II, lk. Teadmata, kust Körber säherduse teate on ammutanud.

Mujalt ei ole mulle kuskilt teateid Tõllu meriröövimise kohta silma puutunud. Sellega ei taha ma Tõllu meriröövimis-võimalust ometi mitte salata. Saarlaste mälu on ta röövkäigud merel vist juba unulasse saatnud. Ei tohi ometi ütelda, et ta nagu marutõbine vett kardaks; seesuguse kartuse vastu kõnelevad ta jalgsi läbi mere Ruhnus, Hiius, Abrukas jne. Kordagi ei kõnelda, et ta laeva abi oleks tarvitanud. Tõll ei pea nagu enese vääriliseks laeva appi võtta. Kui vaja Saaremaalt kaugemale minna, sammub ta omil jalul läbi mere.

Saaremaa, parem ütleme — saared on ta maailm; Rootsi teekonnast ei kõnele rahvasuu midagi. Tõll ei ihka Kalevipoja viisi maailma otsa vaatama minna. Omast kohast tuletab ta pisut filosoof Immanuel Kanti meelde; I. Kant ei sammu Königsbergi piirkonnast välja, Tõll sellevastu käib naabersaartelgi, võimalik, et isegi suurel maal, kuid selle viimase oletuse kinnituseks puuduvad kindlamad teated.

Lipp ülistab Tõllu kui rahva kaitsjat Sitzungsberichte d. Rahvast kaitseb ta tõesti, selle vastu ei vaielda, see on kuninga kohus, aga kas ta on tõesti õiglane vanem, kultuuri ja ausate kommete pioneer olnud, ja ainult ülekohut nuhelnud, selle kohta tuleb mõnikord küsimärk teha. Tuntakse juhtumeid, mil ta vahet ei tee õigete ega ülekohtuste vahel. Laste poolt vihale ärritatud, kipub ta kogu küla maa pealt hävitama, küla, mille kõik elanikud ju teda ammugi ei ole pahandanud.

Haudlas asuva Tõllu kohta kuuleme korra imeliku loo: ta keedab kivil raha E. Rahakeetmine võib tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole vaevalt küsimusse tulla, sest eesti muistendid säherdust keetmist ei tunne.

Harrastuskriitikud: oktoober

Palju enam on meil siin raha kuivatamisega tegemist, nagu rahaaugu-jutud sellest tihti kõnelevad Rahaaugu-jutud 2; 10; 17; 61; Kuivatajad kuuluvad tavalisesti rahahaldjate liiki. Siin tehakse õieti Tõllgi sarnaneks haldjaks.

Igatahes on saarlased Tõllu rahakuivatamisega tahtnud Tõllu rikkust väljendada. Maasõjaväe kuningana ja suure osa Saaremaa valitsejana võis Tõll enesele tõesti rikkust koguda. Kogu Saaremaa maasõja-kuningas ei ole ometi kogu Saaremaa tsiviilkuningas, kui luba nii ütelda, — räägitakse ju meie päevil näiteks sõjakubernerist ja tsiviilkubernerist.

Tõllu kõrval esines Saaremaal veel muid vanemaid — väikesi kuningaid. Tõllu muistendist kuuleme, et ta vend, keda nimepidi ei nimetata, valitses Valljalas. Muiste määras ülepea jõud mehele valitsuskepi; jõumehi, vägevaid isikuid valiti rahva juhatajateks; need suutsid rahvast hõlpsamini kaitsta. Hiid ei vajanud lihtsamal juhul abilisi; üksi vastaste vastu välja astudes võis ta korra jalule seada. Ainult kui vastaste arv sarnanes rohutirtsude parvega, kutsub hiid Tõll enesele lihtinimesi appi võitlema.

Tõllu pikkus. Rahvas nimetab Tõllu, ta pikkust arvesse võttes, enamasti suureks meheks, vägimeheks, kangelaseks. Teiste sõnadega tahab rahvas seda väljendada, et Tõllu tuleb hiiuks arvata. Hiiu nimi on rahvasuust ikka enam hävinud; peaasjalikult tuletab hiidusid meelde veel Hiiumaa, kus muiste kolesuured mehed — hiiud asunud, just kui sakslased väidavad Rüügeni saare hiidude muistseks asumaaks.

Saaremaal ja suurel maal on rahvasuu hiiud sagedasti vanapaganateks moondanud. Kui ka saarlased oma kangelast praegusel ajal tavalisesti hiiuks ei hüüa, rõhutab rahvas ikka, et meil Tõllu isikus nii-ütelda üliinimesega tegemist, kelle kõrval on muud inimesed nagu Gulliveri kõrval liliputlased.

Mõne arvamise järele peab Tõll 5 sülla pikkune olema. Näidatakse ta 5 sülla pikkust haudagi. Peale selle kõneldakse ta 5 sülla pikkusest palk-kepist Oesel II, lk.

Kuna kepp tavalisesti kandjast lühem, tuleb oletada, et Tõll tõepoolest enam kui 5—7 sülda pikk on olnud. Sellepärast pole ime, kui 9 jala sügavune Soela väin Tõllule natuke üle kingapaela, teisendi järele üle saapasääre ulatunud ja Tõll Saaremaalt hõlpsasti läbi 75 versta laiuse, kuni 22 jala sügavuse lahe käinud Ruhnust kapsaid toomas.

Muhumaalt suurele maale pääsmiseks läbi leukotsüüdid veres või uriinis jala sügavuse väina ei vajanud ta samuti laeva ega paati. Kõigile ümberkaudsetele saartelegi jalutas Tõll merest läbi, niisama kui Kalevipoeg, kellele Soome lahtki takistusi ei teinud.

Karja kiriku 18 jala kõrgustest sammastest kõneldakse teisal, et need teinud Tõll just enese pikkused Oesel II, lk. Seega väheneks ta pikkus, võrreldes eelmiste teadetega, umbes poole võrra. Koljat on Tõllu kõrval poisike Süda, S. Põlvili olles vaatab Tõll üle männiku või suure metsa Oesel II, lk. Ülepea vaheldub rahva arvamises Tõllu pikkus 18 ja 35 jala vahel. Olgu 18 jalgagi, pikk hiid on Tõll ikka küllalt.

Lõpuks olgu veel tähendatud, et ühe teisendi järele Tõll oma suurusega kõik maailma hiiud ära võidab. Ta suurust ei mõõdeta enam jalgadega ega süldadega, vaid verstadega.

Väidetakse nimelt, et kui Tõll Tõllustes istunud, ta jalad enam kui penikoorma kaugusele Kõlljalani ulatunud Russwurm, Sagen aus Hapsal, lk. Viimane väide Tõllu suuruse kohta seisab muidugi ühenduses Kõlljala nimega. Et seda viimast nime kuidagi seletada, on Tõllu Kõlljalani küündivate tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole toime saadud. Üldiselt aga Tõllu mitmeverstalist pikkust ei väideta.

Igatahes, kui Tõll nii mitme versta pikkune oleks olnud, oleks ta ulatunud üle kogu Eestimaa vaatama ja kõike silmama, mis seal sünnib. Kui väinade ja lahe sügavust nimetasin, tähendab see nende praegust sügavust.

Muiste igatahes võisid need väinad ja lahed palju suurema tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole olla. Nagu professor A. Tallgren väidab, olid Saaremaal pärast kiviaja lõppu, umbes a. Saaremaal ja Muhus teeb tõusmine sellest ajast meie päevini 12—13 meetrit Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk.

Seda maapinna kerkimist arvesse võttes ei või merepõhja kerkimist jätta tähele panemata. Tingimata on merepõhi samal määral kerkinud kui maapind.

tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole

Kõige selle järele otsustades pidid väinad ja lahed Tõllu päevil palju sügavamad olema kui meie ajal. Kui oletada, et Tõll tõesti endisel Eesti iseseisvuse ajal on elanud, siis peaks meri tol ajal oma 10 jalga sügavam olnud olema kui praegu.

Kuna prof. Tallgreni tõenduse järele praegune Sõrvemaa kiviaja lõpul alles saar olnud Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk.

N SISU: EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄUMNNE - PDF Ilmainen lataus

Nende väidetega erineb rahvaluule täiesti arheoloogiast. Kahtlemata pakub arheoloogia siin asja valgustamiseks palju kindlamaid andmeid kui rahvaluule. Tõllu jõud. Tõllu suurest jõust annavad mitmed ta teod tunnistust. Nagu Kalevipoeg saelauda turjal kannab XI, —teeb seda muidugi suure maa vägimehe muistendi mõjul saarlastel Tõllgi.

Tõll paneb vastase tasku ja viskab ta pärast vastu taevast, kust vastane alles tüki aja pärast maa peale maha langeb Eesti muistsed vägimehed, lk. Siin tuleb Kalevipoja väikese mehe lugu meelde, kelle suure maa vägimees kaelkotti mahutab XI, — Aga tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole enam mehi pistab Tõll tasku.

Kui korra Tõllu Sõrve kutsutakse vaenlaste vastu, mahutab ta igasse kuuetasku 10 meest ja nende peade kohal kinniõmmeldud taskutesse igaühesse veel 10 meest, kaasavõetud kahele paarile härjaratastele kummalegi 20 meest, õlale ja teisele käsivarrele veel 20 meest Süda, S.

Jälle teine kord topib ta saadikud tasku. Kolmas kord kannab ta merehädas oleva laeva kõigi meestega koos õlal merest välja randa Eesti muistsed vägimehed, lk.

Setälä üleskirjutise järele satub Tõll Ruhnu kapsaid tooma minnes Abruka lähedal jalgupidi kalameeste võrku, millisel puhul kalameeste paat kipub ümber langema.

Tõll võtab kalamehed kummassegi kaenlasse ja viib randa koopia E. Mitte laenu väites olgu tähendatud, et Tõllu laeva kõigi meestega õlalevõtmine sarnaneb Thori teoga; Thor viib õlal niisama laeva lainete käest randa varjule Wagner, Unsere Vorzeit I, lk.

tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole

Ühel juhul lastakse puu asemel mõõk Linnu lahte visata Oesel II, lk. Kuuesüllase palgiga rehepalgiga, aampalgiga tapab Tõll sõjas viimase kui vaenlase; teisel puhul jälle nii palju, et kolmepäevane varss verre upub. Tõll viristab härjavankrit sõrme otsas nagu mängukanni. Lahtipääsnud rattad muudavad maapinda ja merepõhja Süda, S. Korra Hiiust tulles lööb Tõll Karjas kepiga koeramoelise kivi pihta. Löögist tekib suur mõhk kivisse E. Kivid, mis mehesuurused, esinevad Tõllule nagu villakotid.

Kivimürakaid loobib ta nagu lumepalle. Saaremaalt viskab ta kivi Käina kiriku pihta, võtab aga viskamiseks liiga vähe hoogu, nii et kivi enne päralejõudmist merre langeb.

Sellevastu satub penikoorma kauguselt Kihelkonna kiriku pihta visatud kivi märki. Tõll astub siin tõesti Kalevipoja jälgedesse, kes Lääne-Nigula Pataka mäelt kivi Haapsalu kiriku pihta katsub visata, kuid kelle kivi Võnnu saarele kukub; Kilsi kabeli pihta visatud kivi sellevastu satub märki, purustab kiriku ja tekitab asemele Kilsi järve Eesti kohalikud muistejutud, lk.

Tõll ja ta sugu/Tõll

Kuna Kalevipoeg enesest mõnda käe või jala jälge on järele jätnud, niisama ta hobunegi, ei või sedasama Tõllu kohta ütelda. Ainult Kuresaare linnapea külge on ta käe asemed jäänud katsest, müüri ümber lükata Süda, S.

Siin suutis müür ta surumisele vastu panna. Liivlased teavad enam Tõllu jälgedest rääkida. Irest liivlastelt saadud prof. Setälä teadete järele toetanud Tõll selja vastu Kihelkonna kiriku müüri ning see müür pigistunud tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole. Etenduse tegevus leiab aset ühes juba õhtuks suletud restoranis, kus kaks naist viimaste puhastuste ja lõpetamise kõrvalt Eriti endast välja viib neiusid tõsiasi, et Kate Winslet ei saanud Oscarit ning Leo DiCaprio ei olnud isegi nomineeritud.

Järgnevalt läheb naiste tegevus sujuvalt üle filmi stseen stseenilt taasloomisele ning loomulikult esitavad nad enda interpretatsiooni toimuvast, panustavad üleliialdamisele ning naudivad täiega, et saavad kasvõi kuidagimoodi olla osa sellest ülemaailmselt armastatud filmist.

Esiteks tasub mainida, et ma üldse ei oodanud filmi algusest lõpuni järgi tegemist ning, et see moodustab pea kogu osa etendusest.

tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole

Ma ootasin rohkem orginaal materjali ja filmi stseenide järeletegemise ümberkäivat lugu kahest paadunud Titanicu fännitarist ja nende elust. Seega, etendus üllatusmomente väga ei pakkunud, sest loo lõpp oli ju teada, kuigi mulle meeldis neiude vaidlus, et kas seekord ei võiks lugu mitte teisiti lõppeda, et Jack jääb hoopis mööblitükile lebama. Põhimõtteliselt, kui oled filmi näinud siis oled ka etendust näinud, tuleb ekraniseeringut võtta lihtsalt huumori vinklist ning tulemus ongi käes.

Huvitav oli aga jälgida, kuidas erinevaid ikoonilisi stseene nähti ning kuidas neid naljaks sai pöörata. Jannsenale ja teistele eestlastele valitsuse ringkondades dr.

Karell'i poolt tihtilugu oli osaks saanud 3. Varskeltvalminud arstina külastas dr. Jannsen dr.

Pealkiri: Titanic. Kas ma olen ainuke keda see armulugu suht külmaks jättis? Minu jaoks ei olnud see film midagi ülimat vaid lihtsalt ühe suure katastroofi ekraniseering. Jah, ma võin hinnata tema autentset, originaalile niivõrd ligilähedast kui võimalik ning suurepärast visuaalset külge, kuid loo sisu — Romeo ja Julia lugu uppuval laeval, ei tekita minus mingit pinget, otse vastupidi. Minu jaoks on Romeo ja Julia lugu suhteliselt ebaromantiline ning mustrinäide kuidas õnnetused juhtuvad, sest inimesed käituvad rutakalt emotsioonide ajendil ning lihtsalt ei suhtle omavahel.

Karell'i Peterburis a. Kuid protektsioonipalvega nagu arvatavasti tema õdede abikaasad dr. Rosenthal ja dr.

tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole

Michelson ei tihanud ta esialgu Karell'i ees mitte esineda. Sest ta arvestas koha hankimise suhtes õe Lydia Koidula kirjalikke näpunäiteid, mis see oli talle nõuküsimuse peäle juba varemalt Tartu saatnud; nii 2. Kuid sellest ära hooli palju, i Eduard v. Wahl, sünd Pärnus; tuntud kirurgiaprof. A Tartu ülikooli rektor. Surn Tiigi tän. Lakšewitš'i poolt ümber ehitatud, kuulub see maja praegu Elsbet Kallionale. Eesti Biogr. Ent Eduard Michelson olevat veendumusel, et dr.

Jannsen kui Karell'! Kui palvekiri sisse antud, võivat Karell'i mõju arvesse tulla 5. Kirjas, mis Lydia Tartu oma van e Saatsin täna tema diplomi sinna Vahepeal üüris ta Hurfadelt vaba abiõpetaja-korteri üheks kuuks.

Kudrin e öelnud Eduardile, ta pidavat Eugeni meeles esimesel vaba koha puhul, vahest aprillis või mais. Nüüd on aga Trost erussemineku-palve sisse andnud, nii et kindlasti ekipaažiarsti koht varsti vabaneb; ehk on temal siis peagi järg käes.

Jannsen sai igatahes a. Kroonlinna sõjaväearsti koha. Nagu Koidula ülalmainitud kirjast selgub, on dr. Jannsen aprillikuus Peterburis mingisuguse tõlgikoha omandanud, kuid teatavasti pidi ta samal ajal olema ka Perno Postimehe" tegev toimetaja. Selle tõenduseks siin dr.

tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole

Jannsena allkirjaga P. Postimehes" Lipp 7 on ennast sellest ametist lahti võtnud ja tuli see sellepärast, et väljaandja ja vastutaja toimetaja 8 omal ajal mõne J. Lipp'ust avaldamiseks saadetud kirjatükkidega mitte ühes meeles ei olnud ja tulevikus tema tööde vastutamist oma õladel kanda ei tahtnud. Hiljemini on Pärnu Postimehe omaniku palve minu kätte tulnud selle lehe toimetustöö mõneks ajaks oma pääle võtta, kuni teine, kindel toimetaja jälle asemele astub.

Koidula kirjad omakseile",lk. Koidula kirj. Kudrin'i eelkäija dr. Busch oli hiljuti ametist vallandatud. X Tarvastu khk. Vooru v. Sama aasta lõpul hakkas ta Pemo Postimehe" toimetajaks; püsis sel kohal a. Sakala" toimetajaks Suri mõrtsuka käe läbi oma talus I s Tol ajal oli P. Borm, arvatavasti F. Borm', poeg. Jannsen ka Koidulat palunud lehe toimetamises abiks olla ja selleit tõotuse saanud XI Nende juhtkirjade järele nr.

Jannsen P. Postimehes" kirjutanud, on ta lehe tegev-toimetajaks olnud 1. Tema eemalt kaastööna saadetud võrdlemisi sisukates juhtkirjades" helistas ta tugevaid rahvuslisi ja uuema aja politilisi toone" n. Nagu tähendatud, vältas tema juhtkirjade saatmine P. Postimehele" kuni augustikuu keskpaigani. Arvatavasti oli see aeg, mil ta kui tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole kohale kandideerija määrati Kroonlinna mereväe-haigla nooremaks ordinaatoriks ja tal enam aega ei jätkunud ajakirjanduse-tööks.

Pealegi oli ta vaheajal abiellunud. Nii hakkas ta siis varsti ümber vaatama tulutoovama koha järele. Appi tulnud talle soodus juhus: Kui Tartu eesti tsensori koht, mida viimasel ajal oli K. Rümmel pidanud, aasta aluks olnud vabanemas, küsinud juhulisel kokkupuutumisel keisri ihuarst dr. Gustav Hirsch temalt, kas ta ei sooviks Tartu eesti tsensoriks saada.

Siin olgu tähendatud, et dr. Hirsch etendas dr.

1930 N210 SISU: EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄUMNNE

Jannseni elukarjaaris üldse silmapaistvat osa. Jannsen oli tol ajal Olga Borm'i kihlatud peigmees. Olga isa, F. Borm, end. V i «Koidula kirj. Jürgenstein, Post. Jannsen siiski valmis seda kohta vastu võtma, et aga kodulinna pääseda, kus arvas peamiselt eraarstina lahedamais oludes elada võivat, arvestades tsensoriametit kõrvaliseks allikaks. Peale muu oli tal tagakihutajaks vististi ka veel kodupolitiline moment.

Viimaseil aastail kahte leeri hargnenud eesti avaliku elu tegelased ning juhid oma sõprade ja poolehoidjatega oskasid üksteise elu vastamisi nii kibedaks teha, nagu seda varemini ja hiljemini vaevalt on nähtud. Jannsen oma perekonnaga seisis keset vaenuliste tuulte pöörist ja kannatas hingeliselt kahtlemata rohkem kui keegi teine. Sellelt seisukohalt vaadates võib arvata, et tsensoriameti hankimisel oli dr. Jannsen'il puhtmajanduslikkude eesmärkide kõrval igatahes kaaspüüdeks ka eesti ajakirjanduse ohjeldust kord oma kätte saada.

Ja dr. Hirsch'i soovitusel nimetaski tolleaegne Vene riigi trükivalitsuse ülem kindral Remmert mees, keda Peterburi eesti ringkonnis peetud sündimiselt eestlaseks dr. Tema alla kuulus Baltimaa eestikeelse kirjanduse tsenseerimine. Nagu dr. Jannsen oma hilis eluaastail sõpradele nii mõnigi -kord seletanud, on tema tsensoriksnimetamine isa J.

Jannsen'ile erakorralist rõõmu valmistanud. Oma arstitegevuse alal, eriti silmaarstina, omandas dr. Jannsen kaunis laiaulatuselise praksise ja lugupidamise, peamiselt eesti ringkonnas. Faehlmann'i surmast saadik söandas tema kui arst-eestlane nüüd jälle Tartus, saksa kodanlaste pesapaigas, teotsema hakata, kuni 6 aastat hiljemini ka dr. Heinrich Koppel kõrva- kurgu- ja tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole arstina siin asukoha võttis.

Ent tagasi pöördudes tsensoriameti küsimusele olgu tähendatud, et tsensor seisis kahe tule vahel, töötas alalises pinevas, närveerivas seisukorras: Püüdis ta ülema trükivalitsuse eeskirjade järele käies võimalikult ohtrasti punast tinti tarvitada, siis "süüdistas rahvas teda vägi vai la-tarvitamises; pigistas ta aga n.

Säärases olukorras töötas dr. Töötas 8 aastat küllalt kaua! Siis ei peetud teda mitte enam usaldatavaks valitsuse huvide kaitsjaks ja ta vabastati ametist. Muu seas heidetud talle tähtsama süüna ette mõnede 'kohtade läbilaskmine F. Ederberga kirjutatud vaimulikkude ' raamatute tekstis. Pöördudes informatsiooni mõttes mainitud raamatute autori, praost F.

Mõlemad need raamatud konfiskeeritud, korjatud müügilt ära a. Ülem trükivalitsus pole alul teadnudki eriti silmas pidada neid brošüürikesi kui hädaohtlikke. Kuid vaheajal on Rižski Vestnik'us" ühe suguvenna poolt nendele tähelepanu juhitud ja siis järgnenud konfiskeerimine. Aja kestel saanud raamatukeste autor teada, et ka Peterburi ringkonna ev. Laland'i järeletulijaks valitud, asjast huvitatud olnud. Sest vaimulikud teosed pidid kahekordsest tsensuurist läbi käinud olema: eeskätt vaimulikust, siis ilmlikust.

Nii siis ka ülalmainitud. Kuulu järele peetud tsensor E. Sealt loeme muu seas lk. Vagad ja truuid ülemad, hea valdus," see on, mis meie küll südamest peame paluma. Kus head ja vagad ülemad on, seal on ka jõukad ja nõukad alamad.

Saalomon oli vaga valitseja, tema all edenes Jumala riik. Tema teadis sellepärast ka, mis riigi rahule tarvis läheb ning hüüab Kog. Veel enam häda on aga sel maal, kelle esimesed fondid kui tsüstiit alamate vereimeja on, nagu niisugusid rahvarõhujaid vanal ajal mitmel maal on olnud. Häda selle riigile, kus ülemad jumalakartmatud on, õigust ei tee ega kõnele. Jumal andku igale maale ülemaid, kes teda kardavad.

Valitsuse nõudel see oli nagu iseenesest mõiste- 14 Trükitud a. Tallinnas Aug. Mickwitz'i trükikojas K. Busch'i kirjastusel. Raamatu pealkiri: Püha Isa-Meie palve. Jutlustes ära seletanud F. Ederberg, Kaarma Õpetaja Saaremaal. IX kindralsuperintendent K. Laland; Tartus tõmmates kõhu all oleva võrdluskoha poole. X tsensor teatavasti E. A on trükitud samal kirjastusel ja samas trükikojas teine kõnesolev raamat: Jumala kümme käsku". Jannsen oli aga luteriusuline.

Jannsena järele nimetati tsensoriks cand. Jaan Jõgever, kes oli vene-õigeusuline. Veri on paksem kui vesi. Oma sisetundes, oma hingelises põhihelis jäid nii E.

Jannsen kui ka J. Jõgever ikkagi ustavaks sellele rahvale, kelle kännust nad olid tõusnud. Kuigi vene ametnikud, olid nad oma politilistes tõekspidamistes ometi eestlased. Ja kes nüüd selgitavas kauguses püüab nende tegevust hinnata, näeb selles ometi nii palju Eestisse suhtuvat, jaatavat ning lepitavat. Tsensoriametist vallandamise järele ei olnud dr. Sest noorel arstil oli etteaimamata raske vanematega võistlusse astuda, eriti kui see noor arst oli eestlane, teised aga peale ühe või paari slaavi soost mehe kõik sakslased.

Nii tuli siis dr. Jannsenal nüüdki veel kindla sissetulekuga teenistust otsida. Ja ta pöördus keisri ihuarsti dr. Hirsch'i poole protektsioonipalvega sõjaväe-arsti koha saamiseks. Tal oli õnne. Ilma et oleks vajanud kauemat aega oodata, nimetati ta Soomemaale mingisuguse jalaväerügemendi arstiks ning sealt jälle jalamaid parajasti Tartu asuvasse Krasnojarski jalaväerügementi.

Ta võis vaid südamest rõõmu tunda, et ta, tüütavast tsensoriametist vabanenud, nüüd sai täie hoo ja innuga anduda oma kutsetegevusele. Vene-Jaapani sõjast võttis dr. Jannsen laatsareti ülemarstina osa, oli siis sõjaväe-arstiks Poolamaal Lodzis 15 ja läks a erusse, mispeale ta elas Riias, Rakveres ja viimati Kundas. Vabadussõja alul astus J. Eesti sõjaväkke.

Oli Tallinna I sõjaväe-haiglas sürnahaiguste-jaosikonna vanemaks ordinaatoriks Sõjaväeteenistusest läks ta sanitaarkolonelina erusse a. Teatavasti oli Vanemuise" selts omal ajal kõigi oma püüete, ja ettevõtetega isa J. Vannas: Eesti Vabariigi Ioomispaevilt "; Tallinnalk 19 ning kauaaegne esimees.

Nii ei ole siis Eugen Jannsen'gi Vanemuisest" eemale jäänud: Ta kuulus näit nende hulka, kes tol ajal alles gümnaasiumi õpilasena Koidula juhatusel Vanemuises" toimepandud esimestes näitemängudes kaasa mängis. Ja üliõpilasepõlves kui ka arstitegevuse ajal võttis ta seltsi elust osa vahel eestseisuse liikmena ja kõnepidajana. Kui ta Eesti iseseisvuse saabumise järele Eesti Vabariigi pensionärina jälle Tartusse elama asus, tundis ta hingelises osavõtus ühiskondlikule elule kõigiti kaasa.

Oma viimaseil eluaastail põdes E.